//
you're reading...
Mõtisklused

Minu väike 2010

Nii kui aasta hakkab lõppema tehakse kohe kibekiirelt igasugu veidraid kokkuvõtteid.(Ede)tabeleid tuleb nii kilupoest kui naabrimehe naisparemikust. Võetakse kokku parimad ja halvimad olukorrad ja sündmused, mis lõppeval aastal on toimunud. Neid järjestatakse, võrreldakse ja analüüsitakse. No ma ei tea, kas ja kui väga seda tegelikult vaja on?!

Mõtlesin, et teeksin ka pisikese tagasivaate oma aastasse.  Mis on läinud hästi ning mis halvemini. Hakkasin siis meenutama.. ja jõudsin järeldusele, et ma ei ela aastate järgi. Minu jaoks ei oma mitte vähimatki tähtsust aastanumber või kalendrikuu. Kuidas ma sellisele järeldusele siis jõudsin? Asi oli lihtsamast lihtsam: hakkasin siis mõtlema, et kus ja mis siis toimus, meenusid mulle olulised sündmused ja inimesed, mitte aga “veebruaris olin suhtes” või “märtsis sain uue töökoha.”Kui keegi minult küsiks küsimuse stiilis “noooh, mis oli siis sinu üleelmise aasta olulisem sündmus?” Vahiks ma ilmselt lolli näoga küsijale otsa ega oskaks midagi vastata. Ma ei seosta enda jaoks sündmusi kalendriga. Asjad juhtuvad väljaspool aastanumbrit.

Ent pusida on põnev. Järgnemalt siis selle aasta olulisemad momendid:

Ilus ja valus 2010:

Kolimine ja kena suhe
Jaanuari teises pooles kolisin Sassiga Annelinna korterisse. Selle aasta suurim õnn või õnnetus, võta siis kinni.  Oluline sündmus kindlasti. Ma sain teada, mida tähendab tõeliselt armastada ja olla armastatud. Sain kogeda rõõmu ja tunda pisaraid. Meil oli palju meeldejäävaid hetki!

Juuni ja Gruusia Saatkond
Oi, kui oluline! Kõik, mis ma sealt sain oli positiivne!  Sealsed inimesed olid mulle kui vaimsed mentorid, kes mind iga päev aitasid. Suurimad tänud Ellenile. Nii mõnigi nurk sai endale uue vaate just tänu temale. Saatkonnas olles sain targemaks nii töö kui ka elu alaselt. Ilmselt mängis rolli see, et (enamus ajast) olin ma noorim töötaja. Hoolimata vanusevahest sain ma kõigiga kenasti läbi ning Eveliniga lobiseme kindlasti veel paari aasta möödudeski. Ilmselt oligi suvi ja Saatkond see koht aastas, mil ma õppisin ka ennast tundma. Sinna minek oli üks (kuradi) õige samm peaks mainima!

Lahkumised
Kallis vanaema ja Mihkel. Vanaema aeg sai otsa. Selline on loomulik asjade kulg, inimesed sünnivad-elavad-surevad. Loomulikult oli kurb aga mälestused jäävad.  Hing elab edasi ja ei pea enam aja arvestust. Puhkust!
Kurvem lugu on, kui lahkub keegi, kellel justkui elu veel ees on. Töökaaslane, kellest tundsin, et saaks suurepärane sõber. Mitte kõigiga ei saa rääkida selliselt, ei saa teha nalja ja lõõpida. Aga kõik parima lükkasin ma edasi. Miks? Sest ma ei tahtnud haiget teha kallile inimesele oma elus. Uskusin, et küll tuleb see n-ö meie aeg, millal saame tihedalt suhelda.
Kõige kurvem näide vist mu elust: Mihkel kutsus mind Zavoodi Sipsikut jooma, kuhu ma lubasin minna „kunagi hiljem,” sest ei tahtnud Sassi kurvastada. Ise oleks ma väga tahtnud minna. Ta ei saanud minust aru, kuidas ma saan mitte teha asja, mida ma tahan. „Kunagi varsti,” vastasin. Ja sellest” kunagi varstist” sai üks Helen, kes seisis Zavoodi leti ääres, ostes Spisikut ning tõstes pisar silmis mälestustoosti.  Sel hetkel ma mõistsin, et mitte midagi, mida sa südamest tahad, ei tasu edasi lükata. Sa ei pruugi saada selleks võimalust.
Mul ei lähe vist mitte kunagi meelest Elleni sõnad „Mõni hing sünnib siia ilma selleks, et läbi enda õpetada teisi. Kõigil on oma elus mingi eesmärk. Tema täitis selle varakult ning ta lahkus, olles jätnud endast maha õpetused ja mälestused.”

Lahkuminek
Aasta teises pooles kõige suurem sündmus kindlasti suhte lõpp. Ma ei süüdista selles ennast ega kedagi teist. Asjad juhtuvad selleks, et neist midagi õppida edasiseks eluks.  Ma olen sellele suhtele väga palju mõelnud. Tulin sellisele järeldusele, et suurim viga oli kokku kolimine ja piiramine. Mõlema poolne. Ilmselt oli minuga suurim viga see, et esimese tõsise suhte kohta pidin ma pakkuma liiga palju ning ma ei olnud selleks kõigeks valmis. Temal olin ma juba mitmes püsisuhe ning mitte esimene neiu, kellega koos elada. Minu jaoks oli see maa aga võõras. Senini olid mu elus sõbrad ja perekond. Võib-olla ei osanud ma ennast õigesti jagada või õigel hetkel kehtestada. Ma ei suudaks mitte kunagi kedagi petta, aga mulle ei mahu ka pähe, kuidas inimesi hoitakse puuris, kui neid armastatakse. Kõige lihtsam viis midagi kaotada on hoida sellest liiga kõvasti kinni. Me mõlemad saime targemaks. Ma ei kahetse mitte sekunditki. Tema sai tagasi oma eelmise neiu,  ning mina sain hunniku õpetust, mida teha ja mida tegemata jätta.

Kallid sõbrad
Kogu selle  draama ja koomika koosluses sai taaskord kinnitust mu sõprade kõrge positsioon. Ma ei hakka nimeliselt kedagi välja tooma. Sel ei ole lihtsalt mingisugust mõtet. Ma leian neis tuge ja hoolivust. Ma saan nendega koos naerda nii, et näolihased on veel kolm ja pool päeva krampis. Ma saan tunda ennast vabalt. Saan nendele rääkida oma soovidest ja muredest, puistada pisaraid ning koos nendega nutta. Ma aitan neid igal võimalikul hetkel ning ma saan meie ühisele edasiminekule sajaprotsendiliselt kindel olla. Mu kauaaegsed ja parimad sõbrad on mu kindlus, mu süda ja mu maailm. Mu uued, selle aasta jooksul tekkinud tutvused on kui päikesekiired ning valgus tulevasse homsesse. Ma jumaldan inimestega tutvumist ning inimeste omavahelisi suhteid. Ma armastan vaielda, naerda, nutta, meenutada ja unistada.

Rõõmsalt ja süda täis kalleid inimesi sammun ma ka järgnevasse aastasse. Ma olen kindel, et iga aasta teeb mind tugevamaks ja targemaks. Ma ei anna mitte ühtki uue aasta soovi ega lubadust. Ma pole mitte ükski aasta seda teinud. Ma ei ela aastanumbritele või kuudele. Elan endale ja enda kallitele inimestele. Elan enda kogemuste ja vigadega. Ma elan enda ja teise mälestuste loojana. Ma elan homse päeva unistuses, kandes endaga kaasas ajahetki- nii halbu kui häid.

Ma elan ja ma olen õnnelik.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et aasta 2010 oli täielik nulliring. Kõik sain ja aasta lõpuks olin uuesti kõigest ilma. Vähemalt ei jäänud miinustesse:D!

Ahjaa! Veel üks mõte: panin kaks nädalat tagasi tähele tõsiasja, et vanemad inimesed räägivad alati minevikus ja veel üsna kaugest minevikust, mida nad teinud on. Noored räägivad rohkem eelmisest päevast või nädalast. Just seetõttu peab elama iga päev nii, et ikka oleks, mida meenutada.

JA LÕPETUSEKS:

“We live in deeds, not years: In thoughts not breathes; In feelings, not in figures on a dial. We should cound time by heart throbs. He most lives who thinks most, feels the nobles, acts the best”

Meeleolukaid hetki!

Mõtlesin, et siia oleks õige koht lisada mõned märksõnad, mille järgi antud blogni on guugeldades jõutud. 3 lemmikumat rasvaselt:)

Mõtteterad, elina parve, soome-ugri  vaheeksam, punane, Ära lase kunagi midagi ega kedagi endale liiga lähedale, elu on armastuseks liiga pikk, tsitaadid elu, sa oled nagu, massaaž märjamaal, gruusia saatkond, tänusõnad, märjamaa-haapsalu, tsitaadid liina, matu ja roki, tööblogid, blogi minu muskad, lootus inglid tsitaadid, mõtteterad, tsitaadid, kirp kasussellil, ma, tööblogi, ladina keelne text kodulehele, ladina kontrolltöö, tsitaadid, vaba päev, chalice ei, märjamaa-haapsalu buss

Arutelu

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

I have a tendency to do things like a boss;)!

Love the life you live. Live the life you love

Rubriigid

RSS Elis

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Keeletoimetus

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Liis

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.
%d bloggers like this: