//
you're reading...
Mõtisklused

Essee (Taeval ei ole soosikuid [Remarque])

Leidsin arvutist ühe essee, mille kunagi kirjutasin. Nagu näha, otsustasin seda teiega jagada.  Essee kirjutatud Erich Maria Remarque teose “Taeval ei ole soosikuid” põhjal.

Taeval ei ole soosikuid

Igal algusel on lõpp. Päev hakkab päikesetõusuga ning leiab oma lõpu pimedusse mattudes. Inimese elu saab alguse sünniga ning lõppeb surmaga. Nende kahe vahe on vaid selles, et päeva lõppu me saame ette ennustada. Inimesed on selleks koguni leiutanud kella, mis on sekundi pealt paika pannud tunni päeva ja aasta pikkuse. Inimese enda elu kestvus on aga määramata. See on individuaalne ja reeglina ei teata oma viimset päeva ette. Hirmu ja teadmatust suurendavad ühiskondlikud probleemid. 20. sajand algas Esimese maailmasõjaga, mis muutis selle aja inimeste mõttemaailma.  Rahast olulisemaks sai elu ja selle pisihetked. Väärtustati päeva, sest sõja koledused olid jätnud sügavad haavad inimeste südametesse.  Saksa kirjaniku Remarque jaoks on suurim väärtus elu ise. Oma teoses „Taeval ei ole soosikuid“ kirjutab autor sõjajärgsest maailmast, ning mida väärtustavad need, kes on haiged, ning kelle  elu leiab peagi lõpu. Üks peategelastest Lillian kirjeldab, mida tähendab elada nii, nagu oleks iga su päev viimane ja tuleviku plaanidel elus ei olegi tähtsust, sest sa tead, et sinu elul puudub tulevik selle pikemas perspektiivis.

Remarque teos „Taeval ei ole soosikuid“ on pärit saksa kirjaniku hilisloomingust. Nagu ka varasemates Remarque teostes on raamatu keskseteks tegelasteks surma trotsivad inimesed, kelle jaoks on elus olemine suurim väärtus, mistõttu nad hindavad igat hingetõmmet. Teoses „Taeval ei ole soosikuid“  on võimalik kohata inimesi, kelle saatust on kujundanud sõda ja kogu sajand. Teose keskmeks on kopsuhaige Lillian ja autovõidusõitja Clerfayt ning nende vaheline armastus. Peategelased  kohtavad teineteist tuberkuloosihaiglas. Nimelt tuleb Clerfayt sanatooriumisse vaatama oma sõpra, kus ta kohtub Lilliani.
Lillian Dunkerque on 24 aastane tiisikust põdev belglanna, kes oli sanatooriumis veetnud juba neli pikka aastat. Kuus aastat enne seda oli sõda, mis jätnud jälje iga inimese hinge. Lillian ei suuda leppida oma saatusega, mis näeb ette aegamööda suremist Alpides asuvas haiglas. Noor kaunis neiu tahab veel elada ja näha maailma. Ta unistab Pariisist, Veneetsiast ja pikast õnnelikust elust.

Seljataga on pikk sõda, milles oleks võinud surra. Nüüd, kus ta aga on kindel, et lõpp on lähedal, ei suuda neiu sellega leppida ning põgeneb koos Clerfaytiga haiglast.
Võidusõitja Clerfayt on 40 aastane võitlushimuline mees, kellel ei ole loodud mingeid illusioone õnnest. Ta õrritab saatust iga kord, kui istub autosse ja läheb võistlema. Clerfayti tõmbab juba teose algusest saati Lilliani poole, kes on nii vahetu ja suudab nautiga igat hingetõmmet, mis talle on antud. Lillian ja Clerfayt moodustavad ebahariliku paari, kes hakkavad elama käesolevas hetkes ega hooli tulevikust. Remarque’i teostest õhkab salapära ja kujundlikkust.

Millest on kõige õigem hoolida inimesel, kes teab, et ta on surmale määratud, ning ta ei pruugi kunagi näha järgmisel aastal maha langevat lund või kelle jaoks iga uni võib jääda viimaseks? Leian, et Lillian tegi õigesti, et ta võttis end omaks sellisena, nagu ta on. Surma lähenemise teadvustamine andis talle jõudu elada täisväärtuslikult iga päev, mis talle veel osaks sai. Teda ei huvitanud materiaalsed väärtused. Aimu sellest annab juba tema kallite kleitide soetamine: ta tegi seda lähtudes oma heaolust, mis kaasneb selle kleidi omamisega. Hetkekski ei mõelnud ka hilisemale raha puudumisele. Lillian leidis, et enesetoestus ja rahulolu ei tulene raha kogusest. Ainus tõeline väärtus, mida Lillian hindas oli elu. Ta ei hoolinud tulevikust, kuna tema jaoks seda ei eksisteerinud. Väärtuseks on olevik. “Kõik, mida saab raha eest osta, on odav,” on öelnud Remarque. Tõsi ta ju on: Lillian oleks võinud osta endale maja ja auto kuid ta ei teinud seda. Põhjuseks oli soov olla vaba. Üleüldse tahaks näha inimest, kes sõjajärgsel perioodil väärtustaks rohkem mateeriat kui enese elu. Mis mõtet olekski  Lillianil end aheldada mateeria otsa, teades, et selle sama uue maja ukse taga võib juba järgmisel hommikul koputada tema enese surm.

Teine väärtus, millest Lillian õppis lugupidama oli armastus. Armastus nii elu kui inimese vastu. See kõige absurdsem tunne, mida inimene võib kujutleda. Armastus on väljaspool eesmärke ja aega. Raha teenitakse eesmärgiga, maja ehitatakse selleks, et sinna saaks asuda elama. Milleks sa aga armastad? See on eesmärk iseeneses. Armastus nagu ka elu on siin ja praegu. Tulevik mõistena kaob täiesti. Lillian õppis armastama hetke ja igat pisiasja selles.  Armastus oli Lilliani jaoks sama oluline kui teadmine, et ta on suremas.  Viimased kuud tema elust olid täis armastust ja mõtteid sellest, et varsti saabub surm. Armastus on väga lähedane mõiste surmale. Mõlemad on nad olevikulised. Surra on võimalik üksnes siin ja praegu, mitte tulevikus. Nii on ka armastusega. Lilliani häirisid inimesed, kes pidasid lugu oma varanduse hunnikust ning pidasid elu iseenesestmõistetavaks. Lillian aga teadis, et ta ei ela igavesti. Ta ei pruukinud isegi järgmist nädalat näha. Just seepärast suhtus ta armastusega kõike, mis ta ette võttis: ta armastas jõge, mis voolas, kleite, mis talle õmmeldi, ta armastas isegi vihma, mis ta peale sedas. Kõik võis ju jääda viimaseks. Vaatamata pidevalt surma varjule, mis Lilliani kannul käis suutis neiu jääda positiivseks ja rõõmsameelseks. Tema olemuses oli lausa midagi kangelaslikku, just seetõttu, et ta oskas oma saatusega leppida ning võtta elult viimast. „Isegi vihmaveeloikudes peegeldub taevasina, mõtles Lillian ja pidi vägisi naeratama.“

Lisaks looduse ja päevavalgusele oli tal ta tugev armastus inimeste vastu. Mulle väga meeldis tema mõttekäik, et ta ei vaja Clerfayti juuresolekut. Talle piisas teadmisest, et mees on olemas. Toetudes sellele ideele leidis Lillian ilmselt julgust Clerfayti juurest eemale reisida. Armastus ei tunne kohta ega aega. Lillian armus ajajooksul Clerfayti, kellega möödusid ta elu viimased kuud. Remarque loodud tegelastes on alati ära tuntav kummaline sarnasus, kuigi ta ei too kunagi välja rohkelt iseloomuomadusi. Clerfayt on samuti Remarque’le iseloomulik „ühe jalaga hauas“ tegelane, nagu teistes toestes on sõdurid, sõjaväelased, vangid, haiged jne. Remarque’le on iseloomulikud tegelased, kes on trotsinud surma ning kelle arvates elus olemine ei ole iseenesestmõistetav. Erinevates raamatutes olevad peategelased väärtustavad ja hindavad elu.

Teoses „Taeval ei ole soosikuid“  toob Clerfayt välja oma arvamuse, mille järgi on kõige ihaldusväärsem siin elus ise endale lõpp valida. Seepärast, et siis ei saa surm inimest kunagi maha lüüa nagu rotti. Talle meeldis olla surmaks n-ö ettevalmistunud. Sõjas ei saa sa valida endale lõppu. Sa sured sõjas ja sealsetes oludes,mis ei sõltu ainult sinust. Sõjas on ühtne massitunnetus, inimesed on pigem numbrid kui nimed koos tunnete ja sugulastega. Ühelgi sõduril ilmselt ei ole illusiooni sellest, et justnimelt tema käitumine kujundab või muudab oluliselt sõja olukorda. Kuna sõda oli just lõppenud olid sündmused Clerfaytil meeles.  Tema jaoks oli võidusõit kui elu. „Kes sageli surmasuust pääseb, sünnib ka sageli uuesti iga kord harda tänutähega südames, kui ta vaid loobub illusioonist elule pretendeerida,“ kirjutab autor.
Ka tema ei pidanud varanduse kuhjamist iseenesestmõistetavaks. Kuna raamat on kirjutatud kahe sõja vahelisel ajal on selgelt näha, et inimeste mõtted tiirlevad ümber surma, mitte varanduse.

Remarque teose põhjal võib järeldada, et elu kõige olulisem väärtus on armastus. Just viimane on see, millest Lillian ei suutnud loobuda. Naine plaanis seda teha korduvalt: küll põgenes ta haiglas ära Borise eest, seejärel plaanis ta lahkuda võidusõidu ajal Clerfaytist. Ta ei suutnud öelda armastusest lõpuni lahti. Mitte ainult inimeste vahelisest armastusest. Lillian suhtus armastusega igasse detaili, mida ta elu veel pakkus. Ta nautis päikest ja vihma, talle meeldisid jalutuskäigud ja kõik spontaanne, kuna pikalt mõelda ei olnud tal aega. Isegi armukadeduse jaoks ei olnud Lillianil aega. Tal oli pidevalt kiire, kuna soovis päevadest luua kui kuud ja kuudest aastad. Inimesed käituvad tavapärasest väga palju erinevalt, kui nad teavad, et on suremas. Lillian muutis Euroopas reisides väga palju. Ta sai juurde küpsust, elukogemust ja enesekindlust.

Koos Lillianiga muutus ka Clerfayt. Viimane muutus ajaga palju spontaansemaks ja ükskõiksemaks. Tema otsused ja ideed olid rutakad justkui oleks Lilliani elutempo ka tema oma mõjutanud. Clerfayt armub Lilliani kui elusse. Lillian seevastu hakkas nägema mehes kui surma, kes soovib teda aheldada ning oma armastusse lukustada. Siin tuleb välja peamine erinevus kahe inimene kohta, kes teavad oma saatust, või vähemasti arvavad seda teadvat. Olukorras, kus mees palub naise kätt, ei soovi naine midagi muud kui põgeneda ja olla edasi vaba. Lillianil oligi plaan võidusõidu ajal vaikselt minema hiilida. Mitte, et ta ei oleks Clerfaytist hoolinud. Naine ju kandis armastust endaga kaasas.
“Mina olen praegu õnnelik, ” ütles ta, ” Ja sel pole mingit tähtsust, kas me üldse teame selle sõna tähendust. Ma olen õnnelik sellel silmapilgul, selles vaikuses, sellel väljakul, sinuga koos,“ lausus Lillian. Autor andis mõista, et selle aja inimestel oli raske defineerida sõna „õnn“ tähendust.  Kadus usk väärtuste ja identiteetide usaldusväärsusesse. Nii, kui see usk taas tekkis, näiteks Clerfaytil tekkis usk heasse ellu ning armastusse, võis saatus jällegi mängida oma reeglite järgi. Kogu aja, mis Lillian ja Clerfayt teineteist tundsid, teadsid nad, et naine on haige, ning tal pole enam palju elada jäänud. Elus aga ei pruugi miski minna nii, nagu arvatakse. Surm tuli esimesena hoopis Clerfayti järgi, kes taaskord rallirajal saatusega mängis. Ei aita inimest tema tervis või haigus, taeval ei ole soosikuid Kui aeg on tulnud, tuleb minna, ka ette teadmata.

Sõda on inimeste elusid lõhestanud ning see peegeldub teose ülesehituses. Raske aeg ühiskonnas peegeldub nii sisus kui ülesehituses. Tihti vastanduvad elu ja surm, minevik ja olevik ning lootused. Romaanist võib leida saksa naturalismi jooni. Juba teose alguses tulevad need ilmsiks, kus kirjeldatakse haiglat ja sealseid sündmusi. Samas ei lähe autor kirjeldustega liiale, vaid põimib sisse filosoofilisi arutlusi tegelastelt, kes räägivad teineteisega või mõtisklevad omaette, vaadates sanatooriumist kurbade silmadega mägede suunas. Remarque’i raamatute peategelased on tüüpilised 20. sajandi inimtüübid. Nende kõigi olekus on midagi traagilist ja rusuvat. Kõik nad otsivad elu mõtet ja enese kohta selles elus. Just see identiteedi otsimine ja filosofeerimine elu üle paneb teoste tegelased sarnanema 20 sajandi tüüpiliste inimestega, kes kõik on süütud ohvrid õnneliku elu otsingutel.

Kuidas oleks Clerfayt käitunud teistmoodi, kus ta oleks oma minekust olnud teadlik? Tegelikult ei saa keegi oma surmaks ette valmistada. Inimene peakski elama nii, et ta oleks koguaeg valmis surema. Miskit ei tohiks jätta teadlikult „homsesse,“ sest seda ei pruugi tulla. Väärtustada tuleks armastust ja loodust, mitte elu materiaalset poolt, mis on võlts ja odav. Elu mõte seisneb selle läbi elamises. Ja elada ei tohiks passiivselt, seda kõike peaks tegema naudinguga. Ennast tuleb võtta omaks ja oma „mina“ peab armastama. Justnagu ütles Freud:  „Inimene ei peaks mitte püüdlema mitte oma kompleksidest vabanemise, vaid nendega üksmeeles elamise poole, sest nad on tema käitumise aluseks.”

Arutelu

4 thoughts on “Essee (Taeval ei ole soosikuid [Remarque])

  1. Väga hea arutlus. Mõnus lugeda ja annab ka raamatu mõtte suurepäraselt edasi.
    Mul vaja kah selle teose kohta kirjand teha …

    Posted by Mina | 4. Dec 2012, 21:19
  2. Thank you for the beneficial information and facts, this is a very good article.

    I’ll go ahead and review it even more afterwards and mail it along to most of my close friends which might be pleased

    Posted by sherwin williams white board paint | 29. Jan 2013, 01:37
  3. Great post. I was checking constantly this weblog and I’m impressed! Extremely useful info specifically the last section🙂 I maintain such info a lot. I was looking for this particular info for a long time. Thank you and good luck.

    Posted by acoss.org.au | 12. Feb 2013, 06:58
  4. I’ve been surfing online more than three hours today, yet I never found any interesting article like yours. It’s pretty worth enough for me.

    In my view, if all webmasters and bloggers made good content as
    you did, the net will be a lot more useful than ever before.

    Posted by online casino bonus codes for 2013 | 21. May 2013, 14:55

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

I have a tendency to do things like a boss;)!

Love the life you live. Live the life you love

Rubriigid

RSS Elis

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Keeletoimetus

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Liis

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.
%d bloggers like this: